Eugenia Gurin-Loov`i kõne esimesel Holokaustile pühendatud miitingul.

Pool sajandit on möödunud meie rahvast tabanud kohutavast katastroofist. On üleskasvanud uued põlvkonnad, tundmatutel haudadel ja matmispaikadel kasvab rohi, lilled ja puud. Kuid rahva mälestust ei ole kadunud fašistliku epohhi koledused ja rahva süda veritseb ikka veel, ning on haige - ja selle jäljed jäävad vist igaveseks rahva mälusse ja südamesse.

Igal ühel meist on keegi, keda leinata ja mälestada. Juudi rahvas tervikuna leinab ja mälestab aga kuut miljonit inimest. Ma alati mõtlen kui leinan oma vanaema ja vanaisa, oma sõpru ja tuttavaid. Kui mõtlen nende traagilisele saatusele, et seda tuleb korrutada kuue miljoniga – see arv on nii suur, et mõistus tõrkub seda vastu võtmast. Ja ikkagi… Tihti mõtlen ma sellele, et need tapetud 6 miljonit elasid üle mitte ainult füüsilisi piinu, mida ma ei taha siin kirjeldada, ei nad pidid ju üle elama ka koledaid hingepiinu – olid nad ju nii kirjeldamata alandatud ja muserdatud. Ja siin jälle mõistus tõrgub mõistmast, et meie rahvasvaimu, intellekti ja humanismi kandjat nimetati, võidi nimetada alaväärseks – Untermenschen. Kuid juudid näitasid oma vaimujõudu ja meelekindlust. Mälestame ja leiname oma kangelasi – neid, kes võtsid osa Varssavi ghetto ülestõusust – kangelasteost mis jääb igaveseks püsima inimkonnaajalukku, mälestama neid, kes põgenedes surmalaagritest ei jäänud oma haavu ravitsema, vaid kurnatuna, halvasti relvastatuna läksid võitlusse fašistide vastu.

Mälestame Tartu noormehi, keda uputati.

Juudi kogukond Eestis oli väiksearvuline – 4500 inimest. Õnneks said nendes 2500 inimest evakueeruda. Kaks tuhat juuti jäi Eestisse. Sellest 1000 Tallinnasse. Oma aruandes Politsei Kindralmajor Dr. Stahlecker kirjeldab, et kohe pärast Eesti vallutamist taheti organiseerida juutidele pogromme kohalike elanike poolt, kuid neid oli selleks raske veenda. Repressioonid juutide vastu aga algasid Saksa Julgeoleku Politsei korraldusega juba 11.sept. 1941. Kaks tuhat Eestimaa juute hukkus (välja arvatud mõni üksik inimene).

Eesti oli esimene okupeeritud aladest, kes muutus Judenfrei. Hiljem toodi [juute] kogu Euroopast Eestisse [koonduslaagritesse].

Meie räägime mälust – kuid mida meie teame täpselt? Meil ei ole täielikke nimekirju, meie ei tea kõiki paiku kus tapeti meie rahvast. Meil ei ole mälestusmärke – mida meie teame Kalevi-Liivast? Meie ei tea, kus täpselt lasti metsas maha Pärnu juudid? Pärnu sünagoogis mürgitati gaasiga juudilapsi – seal elavad inimesed, ei ole mälestustahvlit, ei midagi… Ja nüüd on aeg tulnud tasuda meie võlg meie ohvrite ees – nende mälestus peab olema meie jaoks püha. Meie ei pea, meie ei tohi enam vaikida sellest genotsiidist, millele langes ohvriks juudi rahvas. Nii kaua kui räägitakse ja kirjutatakse mingitest ebamäärastest nõukogude inimestest, keda tapeti saksa surma laagrites peame meie ütlema, et neid tapeti mitte sellepärast, et nad olid nõukogude inimesed, või rahvavaenlased, ei, neid tapeti ainuüksi sellepärast, et nad olid juudid.. Meie tulime täna siia meie vana juudi gümnaasiumi seinte juurde, meie tulime siia, sest see juudi gümnaasium, see kaunis maja, oli nende rahvusliku eneseteostuse monument.

Meie tulime täna siia, et meelde tuletada põlisrahvale – eestlastele – et juutide tragöödia puudutab ka neid – see oli rahva tragöödia kes elasid nende kõrval ja sõpruses nendega, see oli tragöödia mis toimus Eestimaa pinnal. See toimus inimestega, kes olid aastakümneid elanud eestlaste kõrval, vastastikuses usalduses ja rahus. Juutide veri voolas Eestimaa pinnale, need piinatud ja tapetud puhkavad Eesti mullas. Ja meie loodame et tuleval aastal kui me jälle koguneme siia, on meiega ka põlisrahva esindajad ja jagavad meie leina. Meie tulime siia, et näidata, et oleme elus, et meie kanname edasi juudi kultuuriautonoomiat, et meie muutume jälle juutideks, et meie lastelastest tulevad juudid. Meie kummardame seisavalt meie ohvrite ees ja ütleme neile:

Am Israel hai! [Iisraeli rahvas elab!]

Palun Teid süüdata küünlad.